Evangeeliumi levik
Kristus teenis väsimatu armastusega kogu selle aja jooksul, mis Iisraelile armust anti. Ta palvetas ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Pärast Tema taevasseminemist kuulutati evangeeliumi kõigepealt Jeruusalemmas. Seal valati välja Püha Vaim. Seal ilmutas esimene evangeelne kogudus ülestõusnud Päästja väge. Seal kannatas Stefanos, kelle pale paistis otsekui ingli pale, oma tunnistuse pärast ja jättis selle nimel elu. Kõik, mida taevas ise sai anda, oli välja jagatud. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi”, küsis Kristus, “mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4) Samamoodi ei ole Tema hoolitsus ja töö sinu nimel vähenenud, vaid suurenenud. Ta ütleb ikka veel:
EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ära pea vähetähtsaks väikeseid ülesandeid
Nii nagu Jumal kutsus Taanieli tunnistama Temast Babüloonias, nii kutsub Ta meid olema Tema tunnistajad tänapäeva maailmas. Ta soovib, et me väljendaksime inimestele Tema kuningriigi põhimõtteid nii elu väikseimais kui suurimais asjus. Paljud ootavad, et neile antaks teha mõni suur töö, kuid jätavad kasutamata igapäevased võimalused, mille kaudu näidata ustavust Jumalale. Nad ei soorita kogu südamega väikeseid igapäevakohustusi. Ja nii mööduvad nende päevad mingi sellise suure töö ootuses, mis täidaks nende auahned lootused ja võimaldaks kasutada endale ettekujutatud suuri võimeid.
Tõelise kristlase elus ei ole midagi mitteolulist. Kõikväelise meelest on iga kohustus tähtis. Issand peab täpset arvet igast teenimisvõimalusest. Kasutamata võimalusi märgatakse samamoodi kui neid, mida kasutatakse. Me peame aru andma sellest, mida oleksime pidanud tegema, aga jäi tegemata seetõttu, et ei kasutanud oma võimeid Jumala austamiseks.
Õilis iseloom ei ole juhuse tulemus ega jumaliku eelhoolitsuse eriline and. See on enesedistsipliini tulemus, mis saavutatakse madalama loomuse allutamisega kõrgemale, enese “mina” alistamisega Jumala ja inimeste teenistusse. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Õpetusele toetudes
Need, kes uurivad Pühakirja alandlikult ja palvemeelselt, et teada ja täita Jumala tahet, ei ole oma kohustuse suhtes kahevahel, sest “kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära”. (Jh 7:17) Kui sa tahad teada saada jumalakartuse saladust, pead järgima selget tõesõna, ükskõik kas tunne või emotsioon on või ei ole. Sõnakuulelikkus peab tulenema põhimõttest ning õigust tuleb taotleda igasugustes olukordades. See on iseloom, mille Jumal on lunastuseks valinud. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Üksnes Kristuses
Igaüks võib saavutada kristliku iseloomu täiuslikkuse. Kristuse ohvri läbi pakutakse usklikule kõike, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks. Jumal kutsub meid üles saavutama täiuslikkust ja asetab eeskujuna meie ette Kristuse iseloomu. Oma inimolemuses, mis jõudis täiuslikkuseni elus täis pidevat vastupanu kurjusele, näitas Õnnistegija, et Jumalaga koostööd tehes võivad inimolevused juba selles elus saavutada iseloomu täiuslikkuse. Jumal kinnitab, et ka meie võime saavutada täieliku võidu. EGW “Apostlite teod”
Õige patukahetsus
Eneseõigustamise vaim on pärit valede isalt ja seda on ilmutanud kõik Aadama pojad ja tütred. Selliseid tunnistusi pole inspireerinud jumalik Vaim ja need pole Jumalale vastuvõetavad. Õige patukahetsus juhib inimest ise oma süüd kandma ja seda pettuse ning silmakirjalikkuseta tunnistama. Nagu vaene tölner, julgemata silmigi taeva poole tõsta, hüüab ta: “Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Need, kes selliselt oma süüd tunnistavad, mõistetakse õigeks, Jeesus esitab oma vere, mille ta on valanud, kahetseva hinge kaitseks. Kõik Jumala Sõnas esinevad õige meeleparanduse ja alandumise näited ilmutavad sellist ülestunnistamise vaimu, milles pole patu vabandamist ega püüet ennast õigustada. EGW “Tee Kristuse juurde”
Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
Rahulolemine
Hing, kes jõuab Kristusega isiklikku ühendusse, saab pühaks templiks Issandale, sest Jeesusest saab uskliku jaoks tarkus, õigus, pühitsus ja lunastus. Sellel, kes on end täielikult Jumalale andnud, on teadlikkust Kristuse päästvast ligiolust. Tal on vaimulik kannatlikkus ja hingerahu, mis tuleneb sellest, et ta õpib Temalt, kes on tasane ja südamelt alandlik. Jeesuse usaldamine on tema võimelisus ja õigus, tema hing on täidetud meeldiva rahuloluga. EGW “Te saate väe”
