Taevase päritoluga taim
Jumal soovib, et tuleksime isiklikult sellisesse kohta, et Ta saaks lasta oma armastusel meile osaks saada. Ta on inimest kõrgelt hinnanud – Ta on lunastanud meid oma ainusündinud Poja ohvriga – ja me peame oma kaasinimestes nägema Kristuse verega ostetuid. Kui meil on see armastus üksteise vastu, siis kasvame armastuses Jumala ja tõe vastu. Meie süda on valutanud nähes, kui vähe meie hulgas armastust hinnatakse. Armastus on taevase päritoluga taim ja kui tahame, et see meie südames õilmitseks, peame seda iga päev harima. Leebus, lahkus, pikk meel, mitte ärritumine, kõige sallimine, kõige talumine – need on kalli armastuse puu viljad. EGW “Te saate väe”
Sära elava hiilgusega
Kristlased on Kristuse kalliskivid, ostetud lõpmatult suure hinna eest. Nad peavad särama eredalt Tema heaks, levitades Tema armsuse valgust. Ja nad peavad alati meele pidama, et kogu sära, mis kristlase iseloomul on, on saadud Õiguse Päikeselt.
Kristuse kalliskivide sära sõltub lihvimisest, mis neile osaks saab. Jumal ei lihvi meid vägisi. Meile on antud otsustada, kas saame lihvitud või jääme lihvimata. Kuid igaüks, kes osutub olema väärt koha jaoks Issanda templis, peab alistuma lihvimisprotsessile. Ta peab olema nõus, et tema iseloomu teravad nurgad eemaldatakse, et ta võiks olla ilusa kujuga ja kaunis, sobilik esindama Kristuse iseloomu täiuslikkust. …
Väärtusetu materjali juures ei viida jumalik Tööline palju aega. Ainult väärtuslikke kalliskive lihvib Ta palee jaoks sobivaks. Ta eemaldab haamri ja meisliga tahumatud nurgad, valmistades meid niiviisi koha jaoks Jumala templis. See protsess on karm ja proovile panev. See haavab inimlikku uhkust. Kristus lõikab sügavale inimese kogemusse, milles inimene oma eneseusalduses peab end täielikuks, ning võtab iseloomust ära eneseülendamise. Ta kõrvaldab liigse pinna, paneb kivi lihvketta juurde ja surub selle vastu, et kõik karedus võiks maha kuluda. Seejärel näeb Meister kalliskivi vastu valgust hoides selles oma kuju peegeldust ja see kuulutatakse Tema templis kohta väärivaks.
Olgu õnnistatud kogemus, ükskõik kui ränk, mis annab kivile uue väärtuse, võimaldades sel elava hiilgusega särada! …
Kuna Kristus tunneb inimiseloomu täielikult, sobib Ta nendega tegelema. Jumal teab, kuidas iga hinge kohelda. Ta ei hinda nii nagu inimene. Ta tunneb selle materjali tõelist väärtust, mille kallal Ta töötab. EGW “Pilk ülespoole”
Kõigekõrgem valitseb
Aadam oli Looja asevalitseja. Ta ei olnud sõltumatu valiteja. Maa kuulub Jumalale ja Jumal on andnud kõik Pojale.
Aadam pidi valitsema Kristuse alluvuses. Kui Aadam loovutas oma valitsuse Saatanale, jäi Kristus ikkagi tõeliseks Kuningaks. Just nii nagu Issand oli öelnud kuningas Nebukadnetsarile: “Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab”. (Tn 4:29b) EGW “Ajastute igatsus”
Jumaliku kuju taastamine
Austagem Jumalat sellega, et näitame kindlat usku ja vankumatut usaldust. Issand hoolitseb lillede eest. Ta annab neile ilu ja lõhna. Kas Ta ei anna palju enam meile rõõmsa loomuse lõhna? Kas Ta ei taasta meis jumalikku kuju?
Uskugem siis Temasse. Pangem end kohe, just praegu valmis, et Ta saaks meile oma Püha Vaimu anda. Päästja rõõm, mis täidab südant, annab rahu ja kindlustunde, mistõttu saame öelda: “Ma tean, et mu Lunastaja elab.” (Ii 19:25) EGW “Te saate väe”
Isa tahet täites
See nõndanimetatud usk Kristusesse, mis väidab vabastavat inimesed kohustusest kuulata Jumala sõna, ei ole usk, vaid kujutlus. “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu.” “Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud.” ( Ef 2:8; Jk 2:17) Enne maa peale tulemist ütles Jeesus enese kohta:
Vahetult enne taevasse tagasiminekut väitis Ta: “Mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse.” Pühakiri ütleb: “Ja sellest me tunneme ära, et oleme teda mõistnud, kui me peame tema käske. Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud.” “Sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes.” (Jh 15:10; 1Jh 2:3.6; 1Pt 2:21) EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Stefanosest
Kui Stefanost kutsuti Kristuse pärast kannatama, siis ta ei kõikunud. Ta luges oma saatust hukkajate julmadelt nägudelt, ent ei kõhelnud andmast neile viimast sõnumit, mis tal oli inimestele anda. Ta vaatas üles ja lausus:
Kogu taevas oli huvitatud sellest juhtumist. Isa troonilt tõusev Jeesus kummardus ettepoole, vaadates oma teenri silmadesse ning saates tema näole oma au kiiri. Inimesed hämmeldusid, nähes Stefanose palet säramas otsekui inglil, sest Jumala au säras tema peale. Sellal kui Stefanose pilk oli keskendunud oma Issanda näole, viskasid Kristuse vaenlased ta kividega surnuks. Kas meile ei tundu, et see on väga karm viis surra? Ent surmahirm oli kadunud ja Stefanose viimaseks hingetõmbeks oli palve, et Issand andestaks tema tapjatele.
Jeesus soovib, et me astuksime Tema sammudes ning Ta on teinud selle oma laste jaoks nii kergeks kui vähegi võimalik. Kui me seda teeme, saame me Kristuse ja Tema au osalisteks. EGW “Elu tänasel päeval”