Väärtustades elu
Elu on liiga püha, et lasta end haarata ajalikest ja maistest asjadest ning et sattuda hoole ja mure rattasse asjade pärast, mis on igavikuliste asjadega võrreldes tühised nagu pisike aatom. Ometi on Jumal kutsunud meid Teda teenima elu ajalikes toimetustes. Selles töös on usinusel tõelise religiooni osana sama suur osa nagu pühendumisel.
Meie aeg kuulub Jumalale. Iga hetk on Tema oma ning meil on pühalik kohustus kasutada seda Tema auks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Vaadates tänutundega möödunud aastale võime koos prohvet Saamueliga öelda: “Siiani on Issand meid aidanud!” (1Sm 7:12b)
Päev-päevalt
Inimene, kes tahab kujundada endas tugevat harmoonilist iseloomu ja elada täiuslikku kristlikku elu, peab andma Kristusele kõik ja tegema Tema heaks kõik. Lunastaja ei võta vastu poolikut teenimist. Iga päev peab kristlane õppima, mida tähendab allutada enese mina. Ta peab õppima Jumala Sõna, uurides selle tähendust ja kuuletudes selle õpetustele. Nii võib ta saavutada kõrge kristliku taseme. Päev-päevalt töötab Jumal koos temaga, täiustades tema iseloomu, mis kannatab välja ka lõpliku läbikatsumise. Päev-päeva kõrval peab ka usklik ise viima nii inimeste kui inglite ees läbi seda ülevat eksperimenti, näidates, mida evangeelium võib teha langenud inimolevuste heaks.
“Mina ei arva seda juba kätte saanud olevat,” kirjutab Paulus, “ent üht ma ütlen: ma unustan ära, mis on taga, ja sirutun sinnapoole, mis on ees, ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.” (Fl 3:13, 14) EGW “Apostlite teod”
Inimese Poeg
Selleks, et veenda meid Tema kõigutamatus rahutahtes, lubas Jumal oma ainsal Pojal saada inimperekonna liikmeks ning säilitada igaveseks oma inimolemus. See on tõend sellest, et Jumal täidab oma sõna.
“Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus.” Jumal võttis oma Poja isikus vastu inimolemuse ja viis selle üles taevasse. “Inimese Poeg” istub universumi troonil. “Inimese Poja” nimi on “Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.” (Js 9:5) MINA OLEN on Vahemees Jumala ja inimkonna vahel, on üks mõlemaga. Tema, kes on “püha, veatu, laitmatu, eraldatud patust”, ei häbene nimetada meid “vendadeks”. (Hb 7:26; 2:11) Kristuses ühineb maine ja taevane perekond. Austatud Kristus on meie vend. Taevas on põimunud ühte inimkonnaga ja inimkond võib puhata Igavese Armastuse rüpes. EGW “Ajastute igatsus”
Kindel aluskivi
Hoia oma taevase Isa käest kõvasti kinni. Meie Kaitsja Jeesus elab selleks, et meie eest paluda. Ükskõik kes võib usku oma ebapüha eluga salata, see ei muuda tõde valeks. “Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime.”” (2Tm 2:19) EGW “Tunnistused kogudusele” II
Vabatahtlik ohver
“Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” (Jh 10:17-18) Inimperekonna liikmena oli Kristus surelik, Jumalana oli Ta eluallikas maailmale. Ta võis taluda surma või keelduda sellest, kuid Ta andis vabatahtlikult oma elu, et esile tuua elu ja surematus. Ta kandis maailma patud, talus patuneedust ja ohverdas oma elu, et inimesed ei peaks igavesti surema. “Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid… Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:4-6)
EGW “Ajastute igatsus”