Õppetund põllumaast
Looduses tegutsevad nähtamatud mõjud kogu aeg, et saada olulisi tulemusi, kuid lõigatav saak sõltub külvatud seemnest. Pärast seda kui inimene on ustavalt maa ette valmistanud ja seemne külvanud, peab Jumal pidevalt tegutsema, et panna seeme idanema.
Samamoodi on vaimulike asjadega. Elava Jumala Sõna on seeme. Kristus on külvaja ja kui Ta pidevalt südame mullaga vaeva ei näe, ei tule mingit saaki.
“Jumala põllumaa, Jumala hoone olete teie.” (1Kr 3:9) Jumal andis oma Poja surma, õige, ülekohtuste eest, et võiks tulla auline hingede saak. Inimsüda on Jumala põllumaa ja seal tuleb harida Kristuse õigust. Ärgu siis keegi toetugu lihalikule käsivarrele, vaid Jumalale. Tõendagu igaüks, et tal on usk, et ta pole vaimulik kääbus, vaid kasvab Kristuse armu kaste ja vihmahoogude all, et tema õiguse elu pole inimese tehtud, vaid see on Kristuse õigus, mida Jumala arm on tema südames kasvatanud. EGW “Pilk ülespoole”
Seaduskuulekus
Jumala käsk on sama püha nagu Jumal ise. Käsk on Jumala tahte väljendus, Tema iseloomu koopia ning jumaliku armastuse ja tarkuse avaldus. Harmoonia saab püsida vaid siis, kui kogu elus ja eluta loodus on täielikus vastavuses Looja seadustega. Jumala seadused hõlmavad nii elavaid olevusi kui kogu loodust. Kõik allub kindlatele seaduspärasustele, mida ei saa eirata. Kuid lisaks looduses valitsevatele loodusseadustele allub inimene ainsana kõigist elusolendeist maa peal ka moraaliseadustele. Inimesele, loomistöö kroonile, on Jumal andnud võime mõista Tema nõudmisi, hinnata Jumala käsu õiglust, headust ja olulisust enda jaoks. Seepärast peab inimene olema kõrvalekaldumatult kuulekas Jumala käsule. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Raskustes pole sa kunagi üksi
Igal ajal ja kõikjal, kõigis meie muredes ja raskustes, kui tulevik näib tume ning me tunneme end abitute ja üksildastena, saadetakse vastusena usupalvele meie juurde Trööstija.
Olukorrad võivad lahutada meid kõikidest maisetest sõpradest, kuid ükski olukord ega vahemaa ei saa meid lahutada taevasest Lohutajast. Ükskõik, kus me oleme või kuhu läheme, Tema on alati meie paremal käel meid aitamas, toetamas ja julgustamas. EGW “Ajastute igatsus”
Usaldage Issandat
Ma ütlen taas: olge julged! Usaldage Issandat!
Ärge laske vaenlasel endalt tõotusi röövida! Kui olete end maailmast eraldanud, on Jumal öelnud, et Tema on teie Isa ja teie Tema tütred ja pojad. Kas sellest ei piisa? Missugust suuremat stiimulit saaks teile anda? Kas olla liblikas ilma püüdluste ja sihita elus on mingi suur eesmärk? Oh, lubage mul seista igavese tõe alusel. Andke mulle kadumatu väärtus. Lubage mul kinni haarata kuldsest ahelast, mis on taevast maa peale lastud, et ma saaksin tõmmatud üles Jumala juurde ausse. See on minu püüdlus, see on minu eesmärk. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Jumala tõotused
Vahel tundub usu käsivars olevat liiga lühike, et puudutada isegi Päästja rüüd, kuid on olemas tõotus, mille taga on Jumal: “Siis sa hüüad ja Issand vastab, kisendad appi ja tema ütleb: “Vaata, siin ma olen!” Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev. Ja Issand juhatab sind alati ning toidab su hinge põuasel maal; ta teeb tugevaks su luud-liikmed ja sa oled otsekui kastetud rohuaed, veelätte sarnane, mille vesi ei valmista iial pettumust.” (Js 58:9-11)
Võitu ei too meie jõupingutused. Selle saame siis, kui näeme tõotuse taga Jumalat ning usume ja usaldame Teda. Haara usus kinni lõputu väe käest. Issand, kes on andnud tõotuse, on ustav. EGW “Pilk ülespoole”
Teel taeva väravateni
On inimesi, kes püüavad tõusta kõrgemale kristliku arengu redelil. Kuid tehes edusamme, hakkavad nad toetuma inimlikule jõule ning kaotavad peagi silmist Jeesuse – oma usu alustaja ja täidesaatja. Tagajärjeks on kaotus – kõige senivõidetu kaotamine. Tõesti kurb on nende olukord, kes teest väsinuina lubavad hingevaenlasel röövida endalt kristlikud voorused, mis on hakanud arenema nende südames ja elus. “Kuid kellel seda pole,” teatab apostel, “on pime ja lühinägelik; ta on unustanud, et on puhastatud oma endistest pattudest.” (2Pt 1:9)
Apostel Peetrusel olid Jumala asjades pikaajalised kogemused. Tema usk Jumala päästvasse väesse oli aastatega tugevnenud, kuni ta oli jõudnud kindlale veendumusele, et iial ei lange see, kes usus edasi minnes tõuseb astmelt astmele, ikka ülespoole, kuni jõuab redeli tippu, mis ulatub taeva väravateni. EGW “Apostlite teod”