Evangeeliumi levik
Kristus teenis väsimatu armastusega kogu selle aja jooksul, mis Iisraelile armust anti. Ta palvetas ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Pärast Tema taevasseminemist kuulutati evangeeliumi kõigepealt Jeruusalemmas. Seal valati välja Püha Vaim. Seal ilmutas esimene evangeelne kogudus ülestõusnud Päästja väge. Seal kannatas Stefanos, kelle pale paistis otsekui ingli pale, oma tunnistuse pärast ja jättis selle nimel elu. Kõik, mida taevas ise sai anda, oli välja jagatud. “Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi”, küsis Kristus, “mida olin jätnud tegemata?” (Js 5:4) Samamoodi ei ole Tema hoolitsus ja töö sinu nimel vähenenud, vaid suurenenud. Ta ütleb ikka veel:
EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ära pea vähetähtsaks väikeseid ülesandeid
Nii nagu Jumal kutsus Taanieli tunnistama Temast Babüloonias, nii kutsub Ta meid olema Tema tunnistajad tänapäeva maailmas. Ta soovib, et me väljendaksime inimestele Tema kuningriigi põhimõtteid nii elu väikseimais kui suurimais asjus. Paljud ootavad, et neile antaks teha mõni suur töö, kuid jätavad kasutamata igapäevased võimalused, mille kaudu näidata ustavust Jumalale. Nad ei soorita kogu südamega väikeseid igapäevakohustusi. Ja nii mööduvad nende päevad mingi sellise suure töö ootuses, mis täidaks nende auahned lootused ja võimaldaks kasutada endale ettekujutatud suuri võimeid.
Tõelise kristlase elus ei ole midagi mitteolulist. Kõikväelise meelest on iga kohustus tähtis. Issand peab täpset arvet igast teenimisvõimalusest. Kasutamata võimalusi märgatakse samamoodi kui neid, mida kasutatakse. Me peame aru andma sellest, mida oleksime pidanud tegema, aga jäi tegemata seetõttu, et ei kasutanud oma võimeid Jumala austamiseks.
Õilis iseloom ei ole juhuse tulemus ega jumaliku eelhoolitsuse eriline and. See on enesedistsipliini tulemus, mis saavutatakse madalama loomuse allutamisega kõrgemale, enese “mina” alistamisega Jumala ja inimeste teenistusse. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Õpetusele toetudes
Need, kes uurivad Pühakirja alandlikult ja palvemeelselt, et teada ja täita Jumala tahet, ei ole oma kohustuse suhtes kahevahel, sest “kui keegi tahab teha tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära”. (Jh 7:17) Kui sa tahad teada saada jumalakartuse saladust, pead järgima selget tõesõna, ükskõik kas tunne või emotsioon on või ei ole. Sõnakuulelikkus peab tulenema põhimõttest ning õigust tuleb taotleda igasugustes olukordades. See on iseloom, mille Jumal on lunastuseks valinud. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Üksnes Kristuses
Igaüks võib saavutada kristliku iseloomu täiuslikkuse. Kristuse ohvri läbi pakutakse usklikule kõike, mida vajatakse eluks ja jumalakartuseks. Jumal kutsub meid üles saavutama täiuslikkust ja asetab eeskujuna meie ette Kristuse iseloomu. Oma inimolemuses, mis jõudis täiuslikkuseni elus täis pidevat vastupanu kurjusele, näitas Õnnistegija, et Jumalaga koostööd tehes võivad inimolevused juba selles elus saavutada iseloomu täiuslikkuse. Jumal kinnitab, et ka meie võime saavutada täieliku võidu. EGW “Apostlite teod”
Südameusk
Saamueli päevil õpetati praktilist jumalakartust, südameusku, samamoodi nagu õpetas seda Kristus maa peal olles. Ilma Kristuse armuta olid religiooni välised vormid vanaaja Iisraelile väärtusetud. Sama väärtusetud on need tänapäeva Iisraelile.
Tänapäeval vajame samasugust virgumist tõelisele südameusule nagu koges muistne Iisrael. Meeleparandus on esimene samm, mille peavad astuma kõik, kes tahavad Jumala juurde tagasi pöörduda. Keegi ei saa teha seda tööd ära teise eest. Me peame igaüks isiklikult alanduma Jumala ette ja kõrvaldama oma ebajumalad. Kui oleme teinud kõik, mis suudame, ilmutab Issand meile oma päästet. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Õige Temas
Kristus on ülestõusnud Päästja. Kuigi Ta oli surnud, tõusis Ta üles ja elab ikka selleks, et meie eest kosta. Me peame uskuma südamega õiguseks ja tunnistama suuga päästeks. Need, keda usu läbi õigeks mõistetakse, tunnistavad Kristusest.
Õigeksmõistmine on võimas töö, mis tehakse kurjusega määrdunud patuse heaks. Tema, kes räägib tõtt, kuulutab patuse õigeks. Issand ise paneb uskliku arvele Kristuse õiguse ja kuulutab ta õigeks universumi ees. Ta kannab patuse patud patuse esindajale ja asemikule Jeesusele. Issand paneb iga uskuva inimese ülekohtu Kristusele. “Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.” (2Kr 5:21)
Kristus maksis kogu maailma patuvõla ja kõik, kes tulevad usus Jumala juurde, võtavad omaks Kristuse õiguse, “kes kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks.” (1Pt 2:24) Meie patuvõlg on tasutud, meie patt on kõrvaldatud ja heidetud meresügavusse. Kahetsemise ja usu läbi oleme vabad patust ning vaatame Issandale, meie õigusele. Jeesus kannatas; õige kannatas ülekohtuse eest. EGW “Tõeline uussünd”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”