Milles seisneb pühadus
Pühadus ei ole vaimustus, vaid tahte täielik allutamine Jumala tahtele. Pühadus tähendab elada igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, täita meie taevase Isa tahtmist, usaldada Jumalat katsumustes – nii pimeduses kui valguses – kõndida usus ja mitte nägemises, toetuda Jumalale tingimusteta usaldades ning hingata Tema armastuses. EGW “Apostlite teod”
Headuse ringkäik
Vaadeldes Jeesust, näeme me, et meie Jumala suurim au peitub andmises. “Ma ei tee iseenesest midagi,” ütles Jeesus, “elav Isa on mind läkitanud ja mina elan Isa läbi.” “Ma ei otsi au endale, vaid au Temale, kes mind läkitas.” (Jh 8:28; 8:50; 7:18) Nendes sõnades väljendub kogu universumi elu seadus.
Kristus sai kõik Isalt, ent Ta võttis vastu selleks, et anda. Samuti on kogu taevas Jumala teenistuses kõikide loodud olevuste heaks; armastatud Poja kaudu voolab Isa elu kõikidele; Poja kaudu pöördub see tänu ja rõõmsa teenimise armastava voona tagasi kõige Algallikana. Selliselt saab Kristuse kaudu headuse ringkäik täiuslikuks ning esitab suure Andja iseloomu, elu seadust. EGW “Ajastute igatsus”
Õppetunnid külviks valmistumisest
Maa harimises, korrastamises ja kobestamises on pidevad õppetunnid. Keegi ei tule selle peale, et kasutada ettevalmistamata maad, oodates, et see annaks otsekohe saaki. Maa ettevalmistamisel külvamiseks on vaja tõsist tahet, usinust ja sihikindlat tööd. Samamoodi on vaimuliku tööga inimsüdames. Need, kes tahavad maa harimisest kasu saada, peavad oma südamesse laskma Jumala Sõna. Siis nad avastavad, et südame söötis pind on Püha Vaimu pehmendaval mõjul kobestatud. Kui mulla kallal vaeva ei nähta, siis ei anna see saaki. Nii on ka südame pinnasega: enne kui see saab Jumala auks vilja kanda, peab Jumala Vaim seda puhastama ja korrastama.
Muld ei anna oma rikkusi välja, kui selle juures töötatakse hetkeotsuse ajel. Selleks on vaja igapäevast hoolsat tähelepanu. Mulda tuleb künda sageli ja sügavalt, et eemaldada umbrohi, mis võtab hea seemne toitained endale. Need, kes künnavad ja külvavad, valmistuvad lõikuseks. Ükski neist ei pea seisma põllul oma luhtunud lootuste keskel.
“Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!” (Kg 11:6)
Issanda õnnistused on nendega, kes teevad põllutööd, õppides loodusest vaimulikke õppetunde. Mulda harides ei tea tööline suurt midagi aaretest, mis võivad tema ees avaneda. Maa harimisest saab hinge harimine.
Tema, kes paneb seemne idanema, kes hoolitseb selle eest päeval ja ööl ning annab jõudu kasvuks, on meie Looja, taeva Kuningas, ning ometi osutab Ta oma laste suhtes veel suuremat hoolitsust ja huvi. Inimesest külvaja külvab seemet, et hoolitseda maise elu säilimise eest, taevane Külvaja külvab hinge seemet, mis kannab vilja igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Kõndides Jumalaga
Kui inimesed kõnnivad Jumalaga, siis varjab Ta neid otsekui kaljupraos. Nii varjatuna võivad nad näha Jumalat, nagu nägi Teda Mooses. Valguse ja väe läbi, mida Tema neile jagab, võivad nad rohkem mõista ja rohkem korda saata kui neil oma sureliku mõistuse abil varem võimalik näis olevat. EGW “Apostlite teod”
Elustav vägi
Vaimuliku külviga on nagu loodusegagi – tõe õpetaja peab valmistama südame pinnase ette ja külvama seemne, kuid elu andev vägi tuleb üksnes Jumalalt. Siin on piir, millest edasi on inimese pingutused asjatud. Kuigi me peame Sõna kuulutama, ei saa me anda väge, mis elustaks hinge ja laseks “võrsuda õigust ja kiitust.”
Sõna kuulutamisel peab toimima mõju, mis on väljaspool inimese võimu. Ainult Jumala Vaimu kaudu muutub Sõna elavaks ja võimsaks ning elustab hinge igavese elu jaoks. Seda tõde püüdis Kristus oma jüngrite meeltesse vajutada. Ta õpetas, et miski, mis neil on, ei suuda nende tööd edukaks muuta, vaid et Jumala imet tegev vägi annab Tema Sõnale mõju. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Õndsakskiitmised
Õndsakskiitmised olid Kristuse tervitus kogu inimperekonnale. Vaadates tohutule rahvamassile, kes oli kogunenud mäejutlust kuulama, näis Kristus hetkeks unustavat, et Ta pole taevas, ning kasutas valgusemaailmale tuttavat tervitust. Tema huulilt voolasid õnnistused nagu purskab vesi kaua suletud olnud allikast. Pöördudes kõrvale selle maailma auahnetest, enesega rahul olevatest soosikutest, kuulutas Kristus, et õnnistatud on need, kes võtavad vastu Tema valguse ja armastuse, ükskõik kui suur poleks nende vajadus.
Kristus sirutas oma käed vaimus vaeste, kurbade ja tagakiusatute poole ning ütles: “Tulge minu juurde … ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28)
Kristus märkas igas inimeses lõputuid võimalusi. Ta nägi inimesi sellisena, nagu nad võiksid olla – Tema armu läbi muudetud, Issanda, meie Jumala ilus. Neid lootusega vaadates sisendas Ta lootust. Neid usaldusega koheldes sisendas Ta usaldust. Paljude südames, kes nägid olevat kõigele pühale surnud, tärkasid uued ajed. Paljudele, kes olid meeleheitel, avanes uue elu võimalus. EGW “Jeesuse sarnaseks”
