Tänulik süda
Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Näide Peetruse elust
Raskustes oleme me sageli Peetruse sarnased! Vaatame laineid selle asemel, et hoida pilk Kristusel. Meie sammud libisevad; mühisevad lained pahisevad meile kaela. Jeesus ei kutsunud Peetrust paadist välja selleks, et ta hukkuks. Ta ei kutsu meid endale järgnema selleks, et meid siis maha jätta. “Ära karda,” ütleb Ta, “sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (Js 43:1)
Jeesus tundis jüngrite iseloomu. Ta teadis, kui kibedad läbikatsumised neid ootasid. Selle juhtumiga järvel soovis Ta näidata Peetrusele tema nõrka kohta ja kinnitada, et julgeolek sõltus kindlast usaldusest Jumala väesse. Katsumuste tormid võis läbida ohutult ainult siis, kui oli täielik usaldus Päästjasse. Hetkel, mil Peetrus mõtles end olevat tugeva, oli ta nõrk ja alles siis, kui ta tunnetas oma nõrkust, mõistis ta täieliku sõltuvuse vajadust. Kui Peetrus oleks sellest õppetunnist õppinud, ei oleks ta langenud suuremas katsumuses.
Päevast päeva õpetab Jumal oma lapsi. Igapäevase elu kogemustes valmistab Ta neid tööks laiemal tööpõllul. Igapäevaste katsumuste tulemus otsustab võidukuse või kaotuse elu otsustavates võitlustes. EGW “Ajastute igatsus”
Kahekordne õnnistus
Head teod on kahekordne õnnistus, mis toob kasu nii hea tegijale kui ka vastuvõtjale. Teadlikkus õigesti toimimisest on üks paremaid arstimeid haigele ihule ja vaimule. Kui vaim on vaba ja õnnelik hästi täidetud kohustuse pärast ning rahul teistele rõõmu toomise pärast, siis toob rõõmustav, ülendav mõju uut elu kogu olemusele.
Heida oma nõrkuse, mure ja valu koorem kaastundlikule Päästjale. Ava süda Tema armastusele ja lase sel teistele voolata. Pea meeles, et kõigil on raskeid katsumusi, mida kanda, ja kiusatusi, millele vastu panna, ning sina võid teha midagi nende koormate kergendamiseks. EGW “Tervise teenistuses”
