Haara usus kinni Jumala tugevusest
Kogudusele koidab särav, auline päev, kui ta riietub Kristuse õiguse rüüga ning loobub igasugusest sarnanemisest maailmaga. Jumal kutsub ustavaid, kes Temasse usuvad, julgustama neid, kes ei usu ning kel puudub lootus.
Pöörduge Issanda poole, te lootuse vangid. Otsige tugevust Jumalalt, elavalt Jumalalt. Osutage kõikumatut ja alandlikku usku Tema väesse ja valmidusse päästa. Kui me usus haarame kinni Tema tugevusest, muudab Ta imeliselt ka kõige lootusetumad, arakstegevamad väljavaated. Ta teeb seda oma nime auks. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Abimees
Kõikides meie katsumustes on meiega ustav Abimees. Ta ei jäta meid üksi heitlema kiusatustega ega lase murduda koorma ja murede all. Kuigi meie surelikud silmad Teda praegu ei näe, võib meie usukõrv kuulda Tema häält: “Ära karda, ma olen sinuga. Ma olin surnud ja vaata, ma olen elav ajastute ajastuteni.” (Ilm 1:18) Ma tean su muret, olen kogenud sinu võitlusi, tundnud samu kiusatusi nagu sina. Ma tean sinu pisaraid, sest ka mina olen nutnud. Ma tean muresid, mis peituvad liiga sügaval hingepõhjas, et neid sosistada inimkõrvadele. Ära mõtle, et sa oled üksi ja hüljatud. Kuigi su valu ei leia vastukaja üheski inimsüdames, vaata minule ja ela. EGW “Ajastute igatsus
Nähes kaugemale
Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tormis
Nii nagu Jeesus toetus usu kaudu Isa hoolitsusele, nii tuleb ka meil toetuda oma Päästjale. Kui jüngrid oleksid tormis Jeesust usaldanud, oleksid nad jäänud rahulikuks. Nende hirm hädaohu korral näitas nende uskmatust. Üritades end päästa, unustasid nad Jeesuse; ja alles jõuetusest meeleheitesse aetuna pöördusid nad Tema poole palvega, et Tema neid aitaks.
Väga sageli kogeme sama, mis Jeesuse jüngrid. Siis kui saabuvad katsumustetormid ja sähvivad välgud; siis, kui lained löövad üle pea, võitleme me tormiga üksi, unustades, et on keegi, kes võib meid aidata. Me toetume oma jõule, kuni kaotame lootuse ja oleme valmis hukkuma. Siis meenub Jeesus, ja kui me hüüame Tema poole, et Tema meid päästaks, ei hüüa me asjatult. Kuigi Ta noomib kurvalt meid uskmatuse ja eneseusalduse pärast, ei jäta Ta meid iialgi vajaliku abita.
Kui Kristus elab meie südames, ei ole meil vaja karta. Elav usk Lunastajasse rahustab elumere ja päästab meid ohust sel teel, kuidas Tema peab parimaks. EGW “Ajastute igatsus”
Omanda varandus
Peaksime iga päev mitu korda võtma aega ning pühendama mõned väärtuslikud silmapilgud palvele ning Pühakirja uurimisele – kasvõi sedavõrd, et ühtainustki teksti meelde jätta. Nii võib hinges püsida vaimulik elu.
Riputage oma sisemaailma saalidesse üles Kristuse kallihinnalised sõnad. Neid tuleb hinnata enam kui kulda või hõbedat. EGW “Viimaste päevade sündmused”








