Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Märgitud peopesadesse
Kristus hoiab alles kõigi nende nimed, kes ei pea ühtki ohvrit liiga väärtuslikuks, et tuua see Tema usu ja armastuse altarile. Tema ohverdas langenud inimkonna eest kõik. Kuulekate, ennastohverdavate ustavate nimed on Tema peopesadesse märgitud.
Ta võtab nad oma huultele ja palub nende pärast eriliselt Isa ees. Kui isekad ja uhked unustatakse, peetakse neid meeles; nende nimed muudetakse surematuks. Et ise õnnelik olla, peame elama selleks, et teisi õnnelikuks teha. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Vaata Jeesusele
Kui kahetsev patune hoiab pilgu Jumala Tallel, “kes võtab ära maailma patu” (Jh 1:29), ta muutub. Hirmu asemele tuleb rõõm, kahtluse asemele lootus. Ärkab tänumeel. Kivine süda mureneb. Hinge voolab armastus. Kristus saab temas eluvee allikaks, mis voolab igavesse ellu.
Kui vaatleme Jeesust, Valudemeest rändamas kadunute, põlatute ja pilgatute päästmiseks linnast linna, kui näeme Teda Ketsemanis higistamas suuri verepisaraid või ristil surmaagoonias, siis ei taha me enam ennast austada. Kui vaatame Jeesusele, häbeneme oma külmust ja isekust. Me soovime olla ükskõik kes või mitte keegi, et vaid südamest teenida Meistrit. Tunneme rõõmu võimalusest kanda risti Jeesuse jälgedes. EGW “Ajastute igatsus”
Ohver, Eestkostja, Vend
Mitte keegi peale Jumala Poja ei saanud teostada meie lunastamist. Ainult tema, kes oli Isa rinna najal, võis teda ilmutada. Ainult tema, kes tundis Jumala armastuse kõrgust ja sügavust, võis seda avaldada. Isa armastust kaotatud inimkonna suhtes ei saanud väljendada miski vähesem kui lõpmatu ohver, mille Kristus tõi langenud inimese eest.
“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” Isa ei andnud teda mitte ainult selleks, et ta elaks inimeste hulgas, vaid selleks, et ta kannaks nende patud ja sureks nende eest. Jumal kinkis oma Poja langenud inimkonnale.
Kristus pidi ennast samastama inimesega, arvestama tema huvide ja vajadustega. Tema, kes oli üks Jumalaga, ühendas end inimlastega sidemetega, mis ei katke iialgi. “Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks.” (Hb 2:11) Ta on meie Ohver, Eestkostja, Vend, kes kannab inimkuju Isa trooni ees ja on lunastatud inimsooga üks läbi igaviku – Inimese Poeg. Ja seda selleks, et inimene saaks patu laostavast mõjust ja hävingust kõrgemale tõstetud, et ta võiks peegeldada Jumala armastust ja osa saada pühaduse rõõmust. EGW Tee Kristuse juurde”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”