Kohtumine looduses
Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”
Hinge pühitsemine
Hinge pühitsemine Püha Vaimu töö kaudu tähendab Kristuse iseloomu istutamist inimesse. Evangeeliumi religioon on Kristus kogu inimese elus – elav, aktiivne põhimõte. See on Kristuse arm, mis ilmneb iseloomus ja teostub heades tegudes. Evangeeliumi põhimõtteid ei saa lahutada ühestki elu praktilisest osast. Kogu kristlik kogemus ja töö peab peegeldama Kristuse elu.
Armastus on jumalakartuse alus. Ükskõik missugune on usutunnistus, mitte kellelgi ei ole puhast armastust Jumala vastu, kui tal pole omakasupüüdmatut armastust oma venna vastu. Kuid me ei saa iial seda vaimu endale, püüdes teisi armastada. Meil on vaja südamesse Kristuse armastust. Kui enese mina on sulandunud Kristusesse, voolab armastus välja spontaanselt. Kristliku iseloomu täielikkus on saavutatud siis, kui seestpoolt tuleb pidevalt soov teisi aidata ja õnnistuseks olla, kui taeva päikesepaiste täidab südame ning paistab välja näoilmest. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tema heldus kestab igavesti
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.” “Sest temas on rõõmus meie süda ja me loodame tema püha nime peale. Sinu heldus, Issand, olgu meie peal, nõnda nagu me ootame sind!” (Ps 24:1; 33:21.22)
Jumal räägib meiega oma ettenägeliku juhtimise ja Vaimu mõjutuse kaudu. Kui meie süda on avatud, võime märgata enda ümber väärtuslikke õppetunde. Jumala ettenägelikku tööd jälgides ütleb psalmist: “Issanda heldus täidab maa.” “Kes on tark, see pidagu seda meeles ja Issanda heldust pandagu tähele!” (Ps 33:5; 107:43) EGW “Tee Kristuse juurde”
Issandalt saadud talendid
Jumal on andnud inimestele laenuks talendid – mõtlemisvõime kasutamiseks, südame oma trooni asupaigaks, kiindumuse teistele õnnistuste jagamiseks ja südametunnistuse patus veenmiseks. Igaüks on Issandalt midagi saanud ja igaüks peab tegema oma osa Jumala töö vajaduste täitmisel. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Nähes kaugemale
Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Tormis
Nii nagu Jeesus toetus usu kaudu Isa hoolitsusele, nii tuleb ka meil toetuda oma Päästjale. Kui jüngrid oleksid tormis Jeesust usaldanud, oleksid nad jäänud rahulikuks. Nende hirm hädaohu korral näitas nende uskmatust. Üritades end päästa, unustasid nad Jeesuse; ja alles jõuetusest meeleheitesse aetuna pöördusid nad Tema poole palvega, et Tema neid aitaks.
Väga sageli kogeme sama, mis Jeesuse jüngrid. Siis kui saabuvad katsumustetormid ja sähvivad välgud; siis, kui lained löövad üle pea, võitleme me tormiga üksi, unustades, et on keegi, kes võib meid aidata. Me toetume oma jõule, kuni kaotame lootuse ja oleme valmis hukkuma. Siis meenub Jeesus, ja kui me hüüame Tema poole, et Tema meid päästaks, ei hüüa me asjatult. Kuigi Ta noomib kurvalt meid uskmatuse ja eneseusalduse pärast, ei jäta Ta meid iialgi vajaliku abita.
Kui Kristus elab meie südames, ei ole meil vaja karta. Elav usk Lunastajasse rahustab elumere ja päästab meid ohust sel teel, kuidas Tema peab parimaks. EGW “Ajastute igatsus”