Tsitaadid õndsatest Vanas Testamendis
Piiblis Vanas Testamendis on kirjakohad, mis räägivad, milline inimene on õnnis. Jumal teeb enda poolt kõik, et inimene võiks õnnis olla. Ta annab selleks ka soovitused, kuidas õndsaks saada ja jääda.
- Õnnis on inimene, kes alati kardab Jumalat, aga kes teeb oma südame kõvaks, langeb õnnetusse. (Õp 28:14)
- Õndsad on need, kes peavad tema tunnistusi ja nõuavad teda kõigest südamest, kes ei tee ka ülekohut, vaid käivad tema teedel! (Ps 119:2.3)
- Kes põlgab oma ligimest, teeb pattu, aga kes halastab hädaliste peale, on õnnis. (Õp 14:21)
- Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad. (Js 30:18)
- Õnnis on inimene, kes nõnda teeb, inimlaps, kes selles püsib, kes peab hingamispäeva ega riku seda, ja kes hoiab oma kätt igast kurjast teost. (Js 56:2)
Jeesus inimesena
Jeesus talus alandust, häbi ja etteheiteid, mis õigusega oleks pidanud osaks saama patusele. Ta oli taeva Valitseja, Aukuningas, ta oli Isaga võrdne, kuid ikkagi riietas Ta oma jumalikkuse inimlikkusega, et inimlikkus võiks puudutada inimkonda ja jumalik võiks haarata kinni jumalikust. Kui Ta oleks tulnud inglina, ei oleks ta saanud koos meiega osa kannatustest, Teda ei oleks kiusatud kõiges samamoodi nagu meid, Tal ei saaks olla kaastunnet meie hädade suhtes. Ent Ta tuli meie inimlikkusse rüütatult, et ta võiks meie asendaja ja tagatisena võita meie eest kurjusevürsti ning teha meist oma teenete kaudu võitjad.
Kolgata risti varjus seistes täidab meie südant Tema armastuse sisendus. Kui vaatan Temale, kellest minu patud läbi tungisid, tuleb minu peale inspiratsioon ülevalt ning see inspiratsioon võib Püha Vaimu kaudu tulla igaühe peale teist. Kui te ei võta Püha Vaimu vastu, ei saa teil olla hinges Jumala armastust, kuid elava ühenduse kaudu Kristusega oleme täidetud armastuse, innukuse ja tõsise tahtega. EGW “Te saate väe”
Head mõtted
Julgustav mõttetera
Näide Joosua elust
Mooses oli surnud, kuid tema mõju ei surnud koos temaga. See elas edasi rahva südames. …
Nüüd tunnistati Iisraeli juhiks Joosua. Ta oli pälvinud au peamiselt sõjamehena ning tema võimed ja voorused olid eriti väärtuslikud rahva ajaloo sel perioodil. Ta oli vapper, otsusekindel, püsiv ja tarmukas, äraostmatu ning vaba isekatest huvidest tema hoolde usaldatud inimeste eest seismisel. Ennekõike aga innustas teda elav usk Jumalasse. Selline oli mees, keda Jumal oli valinud juhtima Iisraeli tõotatud maale. Kõrberännaku ajal oli ta tegutsenud Moosese lähima võimutäiturina, kelle tagasihoidlik vaikne ustavus oli osutunud vankumatuks siis, kui teised lõid kõhklema; ta seisis kindlameelselt tõe eest ohtlikel aegadel. Selliselt tõendas ta oma sobivust Moosese järglasena juba enne, kui Jumal teda sellesse ametisse kutsus.
Joosua oli mõelnud eelseisvale tööle suure murega ning ennast usaldamata, kuid tema kartused kõrvaldas Jumala kinnitus: “Nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.” (Jos 1:5) EGW “Patriarhid ja prohvetid”








