Jumala lapseks olemine
Sa peaksid endale esitama küsimuse: “Kas ma olen kristlane?” Olla kristlane tähendab palju enam kui üldiselt arvatakse. See tähendab enamat kui olla mõne koguduse nimekirjas. See tähendab olla ühenduses Kristusega; see tähendab lihtsat usku, mis toetub Jumalale; see tähendab lapselikku usaldust taevase Isa vastu ning usku Tema kalli Poja lunastustöösse. Kas sa armastad Jumala käsku põhjusel, et need on Jumala seadused, Tema iseloomu väljendus ning et need on sama muutumatud kui Jumal ise? Kas sa austad ja armastad Jehoova seadust?
Jumala poegade ja tütardena peaksid kristlased püüdlema kõrgete ideaalide poole, mida meile näitab evangeelium. Nad peaksid rahulduma ainult täiuslikuga.
Neile, kes Ta vastu võtavad, annab Ta väe saada Jumala lasteks, et Jumal võiks nad kord vastu võtta ning neile igavese elu kinkida. Kui nad selles elus on Jumalale kuulekad, siis nad “näevad Tema palet ning Tema nimi on nende otsaesisel.” (Ilm 22:4) Mis võiks olla suurem rõõm kui näha Jumalat? Mis võiks patusele enam rõõmu valmistada, kui saada Kristuse armust päästetud ning näha Jumala palet ja tunda Teda kui Isa? EGW “Usk, millest ma elan”
Mõtete puhtus
Tegutse alati põhimõtte, mitte impulsi alusel. Pehmenda oma loomupärast ägedust alandlikkuse ja tasadusega. Ära luba endale kergemeelsust ega tühisust. Ärgu tulgu su huulilt labast teravmeelsust. Isegi mõtetel ei tohi lasta ohjeldamatult vohada. Neid tuleb piirata, vangistada Kristuse sõnakuulmise alla. Olgu need suunatud pühadele asjadele. Siis on need Kristuse armu läbi puhtad ja õiged.
Me peame pidevalt tunnetama puhaste mõtete õilistavat väge. Iga hinge ainus julgeolek on õige mõtlemine.
Enesepiiramise võime muutub harjutamisega tugevamaks. See, mis esialgu paistab raskena, muutub pideva kordamisega lihtsamaks, kuni õiged mõtted ja teod saavad harjumuseks. Kui me tahame, võime pöörduda ära kõigest, mis on labane ja alaväärtuslik, ning tõusta kõrgele tasemele, nii et inimesed meist lugu peavad ja Jumal meid armastab. EGW “Tervise teenistuses”
Piiblisalm
Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Paulus avardab armastuse mõistet ja selgitab, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus.
- Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! (Rm 12:9)
- Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. (Rm 13:8)
- Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Rm 13:9)
- Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine. (Rm 13:10)
- Sest kogu Seadus sisaldub täielikult ühes lauses: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Gl 5:14)
Näide Moosese elust
Mäel Jumala seltsis viibitud pika aja kestel oli Moosese näol peegeldunud jumaliku ligioleku auhiilgus. Mooses ei teadnud mäelt alla laskudes, et tema näol sädeles ikka veel eriline valgus.
Selline valgus säras ka Stefanose näost, kui ta kohtu ette viidi; kui “kõik Suurkohtus istujad temale otsa vaatasid, nägid nad tema palge olevat otsekui ingli palge.” (Ap 6:15) Kui Aaron ja rahvas Moosest nägid, “kartsid nad temale ligineda”. Märgates nende segadust ja hirmu, kuid teadmata selle põhjust, julgustas Mooses neid tema juurde tulema. Ta kinnitas neile, et Jumal oli tõotanud lepituse ja võtab nad taas oma armu alla. Inimesed tajusid Moosese hääles armastust ja hellust ning lõpuks julges üks neist talle läheneda. Liiga aupaklikuna selleks, et kõnelda, osutas ta vaikides Moosese näole ning seejärel taeva poole. Suur juht mõistis nüüd nende mõtteid. Oma süüd tundvaina ja jumalikku meelepaha ikka veel osaks arvavaina ei suutnud rahvas taevast valgust taluda. Kui nad oleksid olnud Jumalale sõnakuulelikud, oleks see valgus täitnud neid hoopis rõõmuga. Süütundega kaasneb hirm. Patust vaba inimlaps ei püüa end taevase valguse eest varjata.
Moosesel oli neile palju rääkida; nende hirmu mõistes asetas ta oma näole katte iga kord, kui ta pärast jutuajamist Jumalaga leeri tagasi pöördus. Selle hiilgusega tahtis Jumal sisendada Iisraeli meeltesse oma käsu püha, ülevat olemust ning Kristuse kaudu ilmutatud evangeeliumi au. Mäel olles sai Mooses Jumalalt lisaks käsulaudadele kuulda ka lunastusplaanist. Mooses mõistis, mismoodi osutasid Juuda riigi ajajärgul kõik sümbolid Kristuse ohvrile, ja tema näol säras nii Kolgatalt kiirgav taevane valgus kui ka Jumala käsu aulikkus. Selline jumalik valgus kajastas süsteemi aulikkust, mille nähtavaks vahemeheks oli Mooses kui ainsa tõelise Vahemehe esindaja.
Auhiilgus, mis peegeldus Moosese näol, kujutab õnnistusi, mida Jumala käske pidav rahvas Kristuse vahendusel saab. See näitab, et mida lähedasem on meie ühendus Jumalaga ja mida selgemalt tunneme Tema nõudmisi, seda täielikumalt muutume jumaliku kuju sarnaseks ja seda rohkem saame osa jumalikust iseloomust. EGW “Patriarhid ja prohvetid”








