Pärl
Kristuse õigus on särav nagu pärl, seal pole kriimustusi, mustust, süüd. Ja ka meil on võimalus see õigus omandada. Lunastus koos verega ostetud hindamatute varandustega on kui kallihinnaline pärl.
Mõelge sellele, et Kristuse õigus saab osaks meile – see on and Jumalalt. Inimese ja Jumala vaenlane püüab takistada selle selge arusaama levikut, sest ta teab, et kui inimesed selle täielikult vastu võtavad, kaotab ta oma võimu. EGW “Usk, millest ma elan”
Võit Kristuses
Kristust koheldi nii, nagu meie oleme ära teeninud, selleks et meid võidaks kohelda nii, nagu Tema väärib. Teda mõisteti hukka meie pattude pärast, milles Temal ei olnud mingit osa, selleks, et meid võiks mõista õigeks Tema õiguse läbi, milles meil ei ole mingit osa. Tema kannatas surma, mis kuulus meile, et meie saaksime elu, mis kuulus Temale. “Tema vermete läbi on meile tervis tulnud!”
Oma elu ja surmaga tegi Kristus rohkemat kui lihtsalt taastas selle, mille patt hävitas. Saatana eesmärgiks oli lüüa igavene lõhe Jumala ja inimese vahele, kuid Kristuses saame me Jumalaga seotud lähemalt kui siis, kui me ei oleks kunagi langenud. Võtnud enesele meie olemuse, sidus Lunastaja ennast inimkonnaga purustamatu sidemega. Ta on ühendatud meiega igaveseks. EGW “Ajastute igatsus”
Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”