Omakasupüüdmatu meelsus
Omakasupüüdmatu meelsus töös teiste heaks annab iseloomule sügavuse, stabiilsuse ja Kristuse sarnase ilu ning toob selle omanikule rahu ja õnne. Tema püüdlused on õilistatud, laiskusel ega isekusel pole enam kohta.
Need, kes taoliselt kristlikke voorusi harjutavad, kasvavad ja muutuvad tugevaks Jumala töös. Nad saavad selge vaimuliku arusaamisvõime, kindla, kasvava usu ja suureneva palvejõu. Jumala Vaim, kes mõjutab nende meeli, toob nende hinges esile püha kooskõla vastuseks jumalikule puudutusele. Need, kes pühenduvad omakasupüüdmatutele jõupingutustele teiste heaks, aitavad kõige kindlamini kaasa ka enese päästmisele. EGW “Tee Kristuse juurde”
Suurim eeskuju
Kogu Kristuse elu eesmärgiks oli viia inimestele sõnumit Jumala armastusest. Ta igatses tungivalt seda armastust teistele edasi anda. Tema näost kiirgas kaastunne, Tema käitumist iseloomustas Jumala arm, alandus, tõde ja armastus. Iga Tema võitleva koguduse liige peab ilmutama samu omadusi, kui ta soovib kord kuuluda võitnud koguduse ridadesse. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Hooliv Jumal
Olgem lootusrikkad ja julged. Meie lepingut pidava Jumala kuningate Kuninga kõikvõimsusega on ühendatud hella karjase õrnus ja hoolitsus. Tema vägi on absoluutne ning see on Tema tõotuste kindla täitumise tagatis kõigile, kes Teda usaldavad. Tal on vahendid kõigi raskuste kõrvaldamiseks, et pidada ülal neid, kes Teda teenivad ja austavad Tema kasutatavaid vahendeid. Tema armastus on igast muust armastusest kõrgemal nagu taevad on kõrgemal maast. Ta valvab oma lapsi armastusega, mis on mõõtmatu ja igavene.
Kõige pimedamatel päevadel, kui väline tundub olevat kõige heidutavam, usu Jumalasse. Tema teostab oma tahte, tehes oma rahvale kõik asjad hästi. Nende jõudu, kes Teda armastavad ja teenivad, uuendatakse iga päev. EGW “Tervise teenistuses”
Valmistumine igavikuks
Kristuse antud juhtnöörid on nii selged ja täpsed, et keegi ei pea astuma valesid samme. Ärgu keegi meist arvaku, et kuna meie oleme oma raja kõveraks teinud, peavad kõik teised, kes end kristlaseks nimetavad, sama tegema. Hakaku see, kes varem oli vigade otsija, ronima redelit pidi taeva poole, hoides oma pilku ülalt tuleval valgusel.
Tõeline kristlane hoiab oma hingeaknad avali taeva poole. Ta elab Kristusega osaduses. Tema tahe on kooskõlas Jumala tahtega. Kas me ei peaks praegu, mil meile on jäänud veel veidi prooviaega, käituma meeste ja naistena, kes püüavad kätte saada elu Jumala riigis, igavest õndsust?
Me peame tõsiselt püüdlema meie ette seatud taseme poole. See ei ole meile patukaristus, vaid ainus vahend tõelise õnne saavutamiseks. Ainus võimalus saavutada rahu ja rõõmu on olla elavas ühenduses Temaga, kes andis meie eest oma elu, kes suri, et meie võiksime elada, ja kes elab selleks, et ühendada oma vägi nende inimeste jõupingutustega, kes püüavad selles elus võita. EGW “Pilk ülespoole”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
