Maailma valgus
Jeesus oli oma rahva valgus – maailma valgus – juba enne, kui Ta tuli inimesena siia maailma. Esimene valguskiir patust pimestatud maailma tuli Kristuselt. Temalt on lähtunud kõik järgnevad valguskiired, mis on taevase heledusega valgustanud maa elanikke. Kristus on lunastusplaani Alfa ja Oomega – Algus ja Ots.
Sellest saadik, kui Lunastaja valas oma vere pattude lepitamiseks ning tõusis üles taevasse, et “ilmuda Jumala palge ette meie eest” (Hb 9:24), on voolanud valgus Kolgata ristilt ja taevasest pühamust. Ehkki me oleme saanud selgema valguse, ei pea me põlgama seda, mida saadi tulevasele Lunastajale osutavate sümbolite kaudu. Kristuse evangeelium heidab valgust juutide elukorraldusele ja tseremoniaalkäsu tähendusele. Sedavõrd, kuidas õpime juurde uusi tõdesid ja mõistame endisest paremini kõike seda, mis on olnud teada juba algusest – selle kaudu, kui uurime teraselt, mida Jumal on teinud oma valitud rahvale – saame selgemini aru ka Jumala iseloomust ja plaanidest. Iga täiendav teadmine, mida nii saame, aitab meil paremini mõista lunastusplaani, milles teostub Jumala tahe inimese päästmiseks. Näeme inspireeritud Sõnas uut jõudu ja ilu ning uurime selle lehekülgi järjest haaravamalt ja vastuvõtlikuma meelsusega. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Armastus südames
Need, kes pole iial kogenud Kristuse õrna, võitvat armastust, ei suuda juhtida ka teisi eluallikale. Kristuse armastus südames on vägi, mis mõjutab ilmutama Teda kõnes, kaastundlikus, õrnas meelsuses, nende ülespoole aitamises, kellega suhtleme. “Ärgem armastagem sõnaga ega keelega,” kirjutas apostel, “vaid teoga ja tõega!” Kristlik iseloom jõuab täiuslikkusele siis, kui südames on pidev soov teisi aidata ja õnnelikuks teha. Sellise armastuse õhkkond muudab uskliku teiste jaoks otsekui elulõhnaks eluks ning võimaldab Jumalal õnnistada tema tööd. EGW “Apostlite teod”
Vägi eluks
Kristuse usk on siiras. Jumala austamise soovi sisendab Püha Vaim; ja ainult Püha Vaimu tulemusrikas töö võib luua isekusest vaba meelelaadi. Ainult Jumala vägi puhastab omakasupüüdlikkusest ja silmakirjalikkusest. Selline muutus kõneleb Temast. Kui meie usk hävitab isekuse ja teeskluse, kui see paneb meid otsima Jumala au enda au asemel, on tegemist õige usuga. “Isa, austa oma nime” (Jh 12:28), oli Kristuse põhimõte. Kui me järgime Kristust, saab see ka meie elu põhimõtteks. EGW “Ajastute igatsus”
Õnnistuse ootuses
Peagi avatakse taevaväravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning kirkuse Kuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34)
Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus neile praegu valmistab. EGW “Tee Kristuse juurde”
Uuendus
Ükski patukahetsus ei ole ehtne, kui see ei too kaasa uuendust. Kristuse õigus pole kate, mille alla peita ülestunnistamata ja mahajätmata patte; Kristuse õigus on elu põhimõte, mis muudab iseloomu ja kontrollib käitumist. Pühadus tähendab Jumalale tingimusteta allumist – täielikku südame ja elu alistamist taevastele põhimõtetele. EGW “Ajastute igatsus”
Tõelist armastust ei saa varjata
Jumala seadus on Tema iseloomu koopia. Kes väidavad, et järgivad seda seadust, kuid ei näita, et armastavad Jumalat südame, mõistuse ja jõuga, kes ei pühenda end täielikult Tema teenistusse, kes ei pea ei esimest nelja käsku, mis rõhutavad ülimat armastust Jumala vastu, ega ka viimast kuut käsku, mis käsivad omakasupüüdmatult armastada üksteist – need ei ole sõnakuulelikud lapsed.
Tõeline armastus Jumala vastu avaldab end alati. Seda ei saa varjata. Need, kes peavad Jumala käske tões, ilmutavad samasugust armastust nagu ilmutas Kristus oma Isa ja kaasinimeste vastu. See, kelle südames elab Kristus, näitab Kristust oma iseloomu ja tegudega usukaaslaste suhtes ja nende suhtes, keda on vaja tõetundmisele tuua. Ta näitab alati heade tegudega oma usu vilja, ilmutades Kristust armastavate sõnade ja halastustegudega. EGW “Pilk ülespoole”
Loomise imed
Looja kätest tulnud Maa oli imekaunis. Selle pinda liigestasid mäed, kingud ja tasandikud ning kristalsed jõed ja järved. Kõikjal õilmitsesid ilupõõsad ja kirendasid lilleaasad. Meie metsapuudest palju majesteetlikumad puud sirutasid oma kroone kõrgustesse. Õhk oli puhas ja kosutav. Kogu loodus oli kaunim kui kõige uhkema palee iluaed.
Pärast seda, kui oli loodud maa seda asustava rikkaliku looma- ja taimeriigiga, valmistas Looja oma loomistöö krooni – inimese – kelle jaoks Ta kauni maa oli teinud. Inimene sai kõige selle valitsejaks, mida ta silm nägi, sest Jumal ütles: “Tehkem inimesed oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid … kogu maa üle… Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi.” (1Ms 1:26.27) Siin on selgesti esitatud inimkonna päritolu. Jumala poolt öeldu on nii selgesõnaline, et see ei anna alust ekslikeks järeldusteks. Jumal lõi inimese enda sarnaseks. Siin pole midagi müstilist ja öeldu ei jäta põhjust oletada, et inimene on arenenud järk-järgult taime- ja loomariigi madalamatest vormidest kõrgemale. Niisugune õpetus madaldab Looja töö inimese piiratud ettekujutuseni. Inimesed ihaldavad nii kirglikult Jumalat universumi valitseja kohalt kõrvaldada, et nad on valmis madaldama inimest ja röövima talt väärika päritolu. Jumal pani liikuma taevakehad maailmaruumis ja andis põllulilledele kaunid värvitoonid. Tema täitis taevad ja maa oma võimsa väe imedega. Ta soovis oma aulise loomistöö kroonida ning anda kaunile maale valitseja; Ta lõi olevuse, kes Looja kätetöö vääriline. Inimkonna sugupuu viib tagasi suure Loojani, mitte bakterite, molluskite ja neljajalgsete arenemisahelani. Ehkki mullast valmistatuna, oli Aadam siiski “Jumala poeg”. EGW “Patriarhid ja prohvetid”