Hingamispäev
Hingamispäev pühitseti loomisel. See päev anti inimesele siis, kui «hommikutähed üheskoos hõiskasid ja Jumala pojad tõstsid rõõmukisa.» Maal valitses rahu, sest maa oli kooskõlas taevaga. «Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud ja vaata, see oli väga hea» ning Ta puhkas, tundes rõõmu lõpetatud tööst (Iob.38,7; 1.Ms.1,31).
Jumal «õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda,» s.t. eraldas pühaks otstarbeks. See tähistas loomistöö mälestust ning rääkis Jumala väest ja armastusest. Kiri ütleb: «Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele!» «Sest Tema nähtamatut olu, nii Tema igavest väge kui jumalikku olemist nähakse… Tema tegudes maailma loomisest alates» (1.Ms.2,3; Ps.111,4; Rom.1,20).
Kõik on loodud Jumala Poja läbi. «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures… Kõik on tekkinud Tema läbi ja ilma Temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud» (Joh.1,1-3). Hingamispäev loomistöö mälestusena märgib Kristuse armastust ja väge. EGW “Ajastute igatsus”
Armastage oma vaenlasi…
Ilmselt see pilt armastavast kristlasest liigutas vaatajaid. Argielus ei tundu aga vaenuliku või ebaõiglase kaasinimese armastamine sugugi nii filmilikult lihtne olevat. Parem ja kergem oleks sellisele inimesele lihtsalt tema “õige koht” kätte näidata. Meie Issand aga nii ei arva ja Mäejutluses on Tal selle teema kohta nii mõndagi öelda. Kuidas Jeesus seda teemat oma jutluses käsitleb, sellest on võimalik koos kuulda ja mõtiskleda Põltsamaa adventkoguduse jumalateenistusel 27. juulil kell 11.00. Kõik on oodatud!
Hea vili
Heade tegudega ei saa iialgi ära teenida lunastust, kuid need tunnistavad usust, mis on tegev armastuse kaudu. Selline usk puhastab hinge. Ja kuigi igavest tasu ei maksta teenete eest, on tegudel ometi osa töös, mida tehakse Kristuse armu läbi.
Jumala käsud
Siinail käsku andes avas Jumal inimestele oma iseloomu pühaduse, et inimesed võiksid selle valgel näha oma patusust. Käsk anti selleks, et tuua nad patutundmisele ja näidata, et kõik vajavad Päästjat. Käsk toimib siis, kui selle põhimõtted võetakse Püha Vaimu kaudu omaks. Kui Jumala Vaim puudutab inimese südant ja Kristuse elu kõneleb inimesele vajadusest Tema lepitusvere ja õiguse järele, toimib käsk vahendina, mis toob meid Kristuse juurde, et me saaksime õigeks usust. «Jehoova käsuõpetus on laitmatu, see kosutab hinge» (Ps.19,8).
«Kuni kaob taevas ja maa,» ütles Jeesus, «ei kao käsuõpetusest mitte ühtki tähekest või ühtki märgikest, enne kui kõik on sündinud.» Taevast paistev päike ja maapind su jalge all tunnistavad, et Jumala käsk on muutmatu ja igavene. Ka siis, kui taevas ja maa häviksid, jäävad jõusse Jumala käsud. Kuid pigem kaob taevas ja maa, kui et hävib üks täheke käsuõpetusest! (Lk.16,17). Kogu pühamuteenistus, mis osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, pidi lõppema Tema surmaga; kuid kümme käsku on muutumatud nagu Jumala troon. EGW “Ajastute igatsus”
Jumalik Karjane tunneb Sind
Lammas on loomadest pelglikem ja abituim. Idamaal hoolitses karjane väsimatult oma karja eest. Vanasti polnud ohutu viibida väljaspool linnamüüri. Hulkuvad maanteeröövlid või kaljustes peidupaikades varitsevad kiskjad üritasid karja rünnata. Karjane valvas oma lambaid endagi elu hädaohtu seades.
Kui karjane juhib karja üle kaljuste mägede, läbi metsade ja lõhangute rohurikastele jõeäärsetele aasadele; kui ta valvab neid pikkadel öötundidel ja kaitseb röövlite eest ning põetab õrnalt haigeid ja nõrku, kasvab ta nendega ühte. Ükskõik kui suur on kari, karjane tunneb igat lammast. Igal lambal on nimi ja ta vastab karjase kutsele.
Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
